Kursuse üks põhitelgi oli lubavuse mõistest paremini aru saada. Selle eesmärgi täitis kursus igal juhul.
Mida on teie tehtuga võimalik peale hakata?
Igast joonisest ja kirjutisest saab välja korjata rea lubavusi, mis konkreetse vahendiga seoti kasutajate poolt. Need lubavused loovad web 2.0 vahenditele justkui uue kasutajate pool defineeritud võimaluste pilve.
Oletame näiteks, et del.icio.us-is kategoriseeriksin iga meie poolt kasutatud töövahendi teie poolt välja toodud lubavuste loeteluga (tag-ide abil). Nüüd, kui tuleb uus web 2.0 huviline, siis ta näeks kohe, milline lubavuste viitepilv on seotud vastava vahendiga – see oleks palju suurem kriteerium otsuste langetamiseks, kas vahendit kasutusele võtta oma tegevusmustris või mitte.
PS. Ele võiks sama mõelda oma magistritöö ideega seoses, ainlult vahendite asemel on raamatud.
Lubavuste kohta sain veel paar põnevat mõtet.
Uku kirjutab kommentaaris:
eriti suurt kasu sain sellest, et teadvustus rida võimalusi internetis, mida saab vägagi tulemuslikult rakendada edaspidi. Eriti, mis puudutab just seda kaugelt koolitamist või ühiselt töödega tegelemist. Loodan, et ka minul kujunesid teatud lubavused ja seetõttu on edasine tegevus tulemuslikum.
Minu mõtted selleg seoses on järgmised:
Mis puutub Uku kommentaari, siis lubavustega on selline lugu et nad on nagu “vaheolendid” – ei kuulu nad ei isiku ega tema tegevuste külge otseselt (seega ei saa öelda, et uku lubavused suurenesid), ega ka keskkonna juurde. Ehkki esialgne ökoloogiline arusaam lubavustest on kujundatud Gibsoni poolt, milles ta ütleb, et isikutel ja olenditel on effectivities to interact with the affordances of the environment(effektiivsused keskkonna lubavustega interakteerumiseks), kuid hiljem on sellest ideest edasi liigutud.
Kuid minu arvates..kui me mõtleme, et sotsiaalne tarkvara on selline, mis muutub kasutamisel paremaks (sest inimesed lisavad uusi märksõnu ja avavad uusi juurdepääsuteid), siis see lubavuse definitsioon muutub pisut hägusemaks. Näiteks, võiks ju mõelda, et web 2.0 vahendiga tegevus annabki aja jooksul paljude kasutajate tunnetatud lubavused kuidagi vahendile üle nt. need uued kasutuskogemused muutuvad aja jooksul web 2.o vahendi osaks.
Teiseks, on ka väidetud, et lubavused ei teki mitte üksnes isiku tegevusel tema vahenditega, vaid ka kahe isiku vahelisel tegevusel tajutakse justkui üksteise lubavusi (nt. mis Ukule võiks paremini sobida, kui me suhtleme sotsiaalse tarkvara abil – on minu poolt tajutud Uku lubavused seoses tema kasutajaharjumustega).
Teine aspekt, mis mulle väga põnev tundub, on see, et lubavusi ei tajutagi mitte üksnes ühe vahendi või artifakti kasutamisega seoses, vaid ka mitme töövahendi omavaheline seos läbi infovoogude võib kujuneda üheks teie poolt tajutud lubavuse allikaks.
Näiteks, et lubavus on infovoo tõmbamine sõprade ajaveebidest kokku.
Intersubjektiivsus on üks teema, mis mind on jätkuvalt huvitanud ja minu meelest on lubavused selle intersubjektiivsuse üks ehedaimaid näiteid. Tulles Tallinna Ülikooli oli mul rõõm pidada venia legendi teemal Intersubjektiivsus õpidisainides. Rahvast oli kohal küll vaid näputäis.
Keda huvitab… kuigi sel hetkel ei mõelnud ma veel üldse lubavuste peale, kuid nüüd näen siin mitmeidki seoseid inersubjektiivsuse mõistega. Oleks vaid aega ja vajadust need uued mõtted esitluseks formuleerida 🙂
Kaugkoolituse web 2.0 tehnoloogiad 