Enesejuhitud õppimine

Varasematel sajanditel õppisid inimesed kutseoskused selgeks noorte õpipoistena ja täiendasid neid kuni meistrioskused saavutati. Praktilised oskused oli ametisaladus, mida kiivalt hoiti ja omandatud elukutset reeglina ei vahetatud. Head meistrid uurisid võimalusel teiste meistrite toodangut ning proovisid seda rakendada loominguliselt oma tehnoloogiates. Juurdepääs uute toodete kohta käivale informatsioonile ja kutseoskustele on kaasajal üha enam avatud ja veebipõhine ja õppijatel on võimalus pidevalt iseseisvalt ilma meistriga pidevalt kokku puutumata end täiendada. Kaasaegne ühiskond ühes arenevate tehnoloogiatega on kaasa toonud vajaduse pidevalt elu jooksul uusi oskusi omandada ning vajadusel ka vahetada elukutset ning olla valmis õppima midagi uut. Üha enam räägitakse, et õppijad peavad omandama elukestva õppimise harjumused, olema iseseisvad õppijad kelle õppimine on enesejuhtiv protsess. Õppimine ei peaks toimuma lahus reaalsest praktikast ja võimalusel tuleks reaalset praktikat õppijate jaoks virtualiseerida – näiteks teha oma meistrikogemustest erinevaid esitlusi ja muuta need kõigile kättesaadavaks.

Mistahes elukutse õpetamisel tuleks enesejuhtiva õppimise printsiipidele tähelepanu osutada ning võimalusel õppimisprotsess nii üles ehitada, et õppija saaks ise määrata, mida ta tahab saavutada, kuidas ta seda soovib teha ning kuidas saavutatut võiks kutseoskuste kvalifikatsiooni arvestamisel hinnata. Enesejuhiv õppimine ei ole lihtne iseseisva ülesandena, seetõttu on soovitatud, et õppijad moodustaksid õpipartnerluse mõne teise iseseisva õppijaga ning tuutori roll on eelkõige suunav ning nõustav. Õpipartnerid jälgivad teineietse õpitegevusi lähtuvalt õpikontraktist. Õpikontraktis määratleb õppija ome eesmärgid, saavutamise viisid ja hindamise. Õpikontrakti täitmisel on soovitav teha vahe-tagasivaateid oma tegevusele – kas eesmärgid ei ole muutunud, kas liigutakse eesmärgi suunas ja mis seda tõendab, kas eesmärkide saavutamist takistab miski, kas on vaja mingil põhjusel eesmärke või saavutamise viise muuta jne. Enesejuhtiv õppimine võiks toimuda pigem praktikakohtades, kus eesmärgid seostuksid õppija jaoks juba reaalse situatsiooniga ning motiveeriksid õppijat pingutama, et neid saavutada.

Enesejuhtiva õppimise läbiviimiseks on soovitav kasutada sotsiaalset tarkvara. Enesejuhtivas õppimises on lühidalt oluline jõuda selgusele järgmistes punktides:
1. Millised on teie kui õppija eesmärgid. See eeldab enese tundmaõppimist ja oma kitsaskohtade teadmist ning teiselt poolt teadlikkust olemasolevatest võimalustest ja teadmusest, milleni sooviksite ennast arendada.
2. Kuidas, milliseid meetodeid rakendades oleks otstarbekas eesmärgile jõuda. Millised vahendid ja nende kasutamise oskus on vajalikud?
3. Kuidas saate ennast jälgida eesmärgile pürgimise käigus. Jälgimiseks sobilikud praktikad ja vahendid võiks valida sellised, et peale iseenda saaks teid jälgida ka õpipartner või tuutor.
4. Kuidas soovite teie eesmärkidele jõudmist hinnata. Hindamismeetodid peaks valmis mõtlema enne tegevuse alustamist. Hindamismeetodid sõltuvad oluliselt teie poolt püstitatud eesmärkidest. Valitud sotsiaalse tarkvara vahendid võiks olla sobilikud teie poolt valitud hindamismeetodite rakendamiseks.
Enesejuhtiva õppimise sotsiaalse tarkvara abil planeerimiseks tuleks läbi mõelda vajalike tegevuste loetelu ja nende sooritamiseks sobilikud tarkvarad. Järgnevalt planeeritakse erinevatest tarkvaradest õpimaastik, kus infovood juhitakse selliselt, et õppija saaks võimalikult vähese vaevaga ülevaate uuest informatsioonist ning seda oleks võimalik teistega jagada.

Mida me õpetame ja mida me vajame

Iseseisev õpe (autonomous learning)
Omal käel õppimine, mille käigus valib õppija vastavalt õppimise eesmärgile sobivaima õppimisviisi.

Individuaalne õpe (individual learning)
Üksinda sooritatav õppimine, milles õppija lähtub oma huvidest ja vajdustest õppe sisu kavandamisel, õpivahendite kasutamisel, õppimise aja ja koha valikul.

Elukestev õpe (life-long learning)
Kõik elu jooksul ette võetud õpitegevused (nii formaalsed, mitteformaalsed kui informaalsed) eesmärgiga parandada teadmisi ja oskusi ning suurendada kompetentse vastavalt iseenda, kodanikkonna, ühiskonna ja/või tööturu vajadustele; elukestev õpe sisaldab kõiki õpitegevusi, mis on eesmärgilised, pidevad (st ei ole juhuslikud), sõltumatud (olenemata sellest, kas nad on formaalsed või mitte), sõltumatud finantseerimisallikast ning õppevormist; keskmes on õppiija ja temapoolne õppiimine (mitte õpetamine) ning elu jooksul toimuvate õppeprotsesside (ajaline) järjestus.

Mitteformaalne õppimine (informal learning)
Eesmärgiliselt organiseeritud õppetegevus kindlate programmide alusel, mis toimub institutsionaalsel foonil, kuid ei vasta ühele või enamale formaalhariduse definitsioonis toodud tingimusele; võimalik omandada täiskasvanukoolitusasutustes, töökohas, samuti ühiskondlike organisatsioonide, huvigruppide ja kutseliitude vahendusel; läbimise järgselt reeglina formaalset tunnistust või diplomit ei anta.

Enesejuhitud õppimine (self-directed learning)
Kaasaegne lähenemine õppiimisele, kus õppestrateegiate väljatöötamine ning enese motiveerimine nendes sisalduvate eesmärkide saavutamiseks on täielikult õppija ülesanne; õppetegevus ei pruugi toimuda alati üksi, see võib olla kombineeritud õppimise sotsiaalsete vormidega; tihedalt seotud õppimisega läbi erinevate meediavahendite; õpitakse ka seda, kuidas ise õppida.

Mõõda kas oled enesejuhitud

Enesejuhitud õppimine ja õpikontraktid