Web 2.0 ja sotsiaalne tarkvara

Viimasel ajal on üheks kõige enam üles haibitud märksõnaks Web 2.0. Mis on Web 2.0 ja mis oli enne seda?
Teemu Leinonen on veebi arengu illustreerimiseks loonud joonise, millel kirjeldatakse veebi evolutsiooni etappidena, kasutades nende märkimiseks tarkvaraversioonidele sarnast tähistus.

Olulisimad trendid, mis on viimastel aastatel suunanud teatud veebitehnoloogiate levikut ja nende mõju ühiskonnale, on seotud eelkõige veebi kui publitseerimismeediumi ja suhtluskeskkonna avanemisega igaühele, veebirakenduste personaliseerumisega ning koostalitlust tagavate standardite kehtestamisega. Kõige ilmekamateks näideteks on siinkohal kogukondlikult kirjutatav võrguentsüklopeedia Wikipedia, ajaveebid ja RSS-tehnoloogia, millest allpool põhjalikumalt juttu tuleb. Hajutatult paiknevate ajaveebide ja Wikide, aga ka juba praegu eraldiseisvate veebiteenustena (Web service) toimivate lisafunktsionaalsuste (automatiseeritud testid, kalender, mõistekaardid) koostalitluse tagamine tegevusmustrite baasil eeldab kaasaegsel pedagoogikal põhineva semantilise mudeli olemasolu.

Viimasel ajal palju kõneainet tekitanud kontseptsiooni Web 2.0 üheselt mõistetava definitsiooni puudumine ning mõiste olemust selgelt mittekajastav nimi ei ole pärssinud selle laia levikut ja omaksvõtmist. Web 2.0 kätkeb endas uut etappi veebi kasutuse evolutsioonis, kus tehnoloogiline revolutsioon on asendunud sotsiaalse revolutsiooniga (Downes, 2005). Kui Web 1.0 all mõistetakse efektiivsema tehnoloogia arendamist riistvarade ühendamiseks, siis Web 2.0 liidab kasutajad ning üritab tehnoloogiat muuta just kasutajate jaoks tõhusamaks, et võimaldada kiiret orienteerumist järjest kasvavas informatsioonitulvas. Peamine erinevus Web 1.0 ja Web 2.0 vahel seisneb nende funktsioonides ja interaktiivsuses. Seni peamiselt väikese seltskonna poolt informatsiooni pakkuvale veebile, on lisandunud teine oluline funktsioon – iga kasutaja saab veebi ise uue informatsiooniga täiendada (Gillmore, 2004). Enam ei keskenduta vanadest tuntud allikatest informatsiooni otsimisele, vaid tähelepanu on pööratud uute tööriistade leidmisele, et agregeerida ja kombineerida sisu innovatiivsel ja kasulikul viisil (MacManus, Porter, 2005). Seega „the Read Web” on asendumas „the Read-Write Web”’ga muutes veebi meediumist platformiks, kus lisaks informatsiooni edastamisele ja tarbimisele on lisandunud ka veebi kasutajate poolt sisu tootmine, jagamine ja kombineerimine (Downes, 2005). Olulisemad suunad Web 2.0 on personaalsete kodulehtede asendumine blogidega, mis täidavad personaalse või ka grupi päeviku rolli; taksonoomiate asendumine folksonoomiatega, informatsiooni publitseerimine interaktiivse osalemisega või ka tootmisega tegelevad süsteemid wikidega. Siinkohal võib näitena tuua Wikipedia konkureerimist Britannica Online entsüklopeediaga, esimese eeliseks on siinjuures kasutajatele antud võimalus olemasolevat informatsiooni täiendada ja uut lisada (O’Reilly, 2005).

On ilmne, et veebi arengul on omad mõjud ka haridusele ja e-õppele. Tulenevalt Web 2.0 kontseptsioonist on hakatud ka e-õpet nimetama e-learning 2.0, mis kajastab järgmist etappi e-õppes.

Kui siiani hõlmas e-õpe peamiselt õppesisu toomist objektidena elektroonilisel kujul institutsionaalsetesse õpikeskkondadesse, siis e-õpe 2.0’i iseloomustab suurem autonoomsus, kommunikatsiooni märgatav roll õppeprotsessis ja aktiivne osalemine ning kogukondade ja sotsiaalsete võrgustike loomine õppe-eesmärkidel (Downes, 2005). E-õpe 2.0 on järkjärguline taandumine tsentraliseeritusest ja hierarhiatest liikudes jagatud teadmiste, interaktiivsete kogukondade ja personaalsete õpivõrgustike loomise suunas (Parkin, 2005). Õppimine informatisooni ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel on muutunud enesestmõistetavaks ja igapäevaseks nähtuseks, mistõttu seoses e-õppe arenguga on hakatud rääkima ka „e” ära kaotamisest „õppe” eest (vt. E-learning is dead! Leinonen, 2005). Scott Wilson (2007) on kirjutanud, et e-õppe asemel peaksine pigem rääkima e-õppijatest, kes erinevaid veebivahendeid kasutades õpivad – seega rõhuasetus on muutunud institutsionaalselt e-õppe keskkonnalt õppijale kes erinevates keskkondades toime tuleks.

Vt. Sümpoosiumi ‘Web 2.0 e-õppes’ osalejate poolt käsitletud teemad ja podcastid.

Suurenev varieeruvus õpikeskkondade, õpisüsteemide ja õppes kasutatavate tööriistade/tarkvara seas on põhjustanud dihhotoomia jagades kahte leeri institutsionaalsed ja suletud õpikeskkonnad ning avatud ja vabalt kättesaadava sotsiaalse tarkvara. Võrreldes suletud ja struktureeritud õpisüsteemide ja tööriistadega, võimaldab avatud sotsiaalne tarkvara personaliseeritud ja detsentraliseeritud lähenemist õppimisele. Lihtne käsitlemine ja avatus ning kättesaadavus teistele õppijatele on peamised eelised virtuaalsete suletud õpikeskkondade ees, mis on enamuses kommertstarkvara ning nõuavad sisselogimist ja autentimist. See aga muudab keeruliseks haridusmaastikul erinevate õppegruppide koostöö, kus iga ülikool kasutab omavahel nii pedagoogilises kui ka tehnilises mõttes mittehaakuvaid õpikeskkondi muutes interaktsiooni ja kommunikatsiooni õppijate vahel pea võimatuks.

Clay Shirky (2002) on sotsiaalse tarkvara defineerinud järgmiselt: “Sotsiaalne tarkvara on tarkvara, mis toetab grupi interaktsiooni luues soodsa keskkonna mõtete ja ideede jagamiseks, kogumiseks ning uute teadmiste tekkimiseks”. Sotsiaalse tarkvara alla kuuluvad veebipõhised vahendid, mis võimaldavad inimestel leida kas teisi inimesi (ühiste huvide põhjal) või leida teiste inimeste poolt loodud digitaalseid artefakte ja omaenda artefakte teistele jagada (digitaalne artefakt – inimese poolt loodud digitaalne objekt, näiteks pilt, dokument, video, viidad (bookmark’ide). Tegelikult peaks sotsiaalse tarkvara hulka lugema kogu sellise tarkvara, mis võimaldab teiste inimestega suhelda, nagu e-mail, Interneti telefon, igasugused foorumid jne., kuid sellisel juhul kaotab sotsiaalse tarkvara mõiste oma piirid ja muutub liialt laialivalguvaks terminiks.

Sotsiaalset tarkvara on mitut tüüpi. Nende kategoriseerimine toimub peamiselt tarkvarale iseloomulike funktsioonide ja peamise eesmärgi põhjal. Üheks liigitamise võimaluseks on ajaveebid, wikid, sotsiaalsed järjehoidjad, fotode jagamine, dokumentide jagamine, online kogukonnad.

E-õppe praegust situatsiooni töövahendite ja õpikeskkondade vaatevinklist võib illustreerida metafooriliselt kasutades maastiku mõistet. Maastikku selles kontekstis mõistetakse kui õppeprotessis kasutatavate töövahendite ja teenuste kogumit.

Hetkel võib laias laastus eristada kolm erinevat maastikku:

Institutsiooniline maastik: Praegu on domineerivad erinevates õppeasutustes ja institutsioonides õpihaldussüsteemid, repositooriumid, raamatukogu süsteemid, mis on institutsiooni omandis ja peamisel kommertsvaralised. Neid iseloomustab minimaalne või olematu interoperaablus teiste süsteemidega. Õppija kui residendi õpitegevused jäävad sellisel juhul antud institutsiooni maastiku piiresse, väljumata suletud süsteemist õppe eesmärgil, kus olemas vajalikud teenused ja töövahendid. Tavaliselt on institutsiooni õppijad ja õppejõud sunnitud kasutama ühte õpihaldussüsteemi.

Personaalne maastik: Institutsioonilise maastiku täieliku vastandina nähakse personaalset maastikku, mis hariduses veel väga suurt reaalset kasutust ei ole leidnud.
Personaalses maastikus on õppijal vahendid konstrueerida ja ülal pidada õppija poolt valitud teenuste ja töövahendite kogum, mis on omavahel nõrgalt ühendatud. Õppijad kasutavad mitmesuguseid töövahendeid, et toetada oma õpiprotsessi ja saavutada püstitatud eesmärke. Siinkohal on õpikeskkonna loomise, haldamise ja säilitamise vastutus puhtalt õppija kanda, samuti kogu õppimisega kaasnevad tegevused nagu materjali valimine ja omandamine, enda monitooring, hindamiskriteeriumid, tagasiside. Õppija kui nomaadi ainuke kokkupuutepunkt formaalse haridusega on vastu võtta ametlik kinnitus õpitust või akadeemiliselt aktsepteeritud hinne.

Kombineeritud maastik: kolmas maastik hõlmab endas kahe eelneva kombinatsiooni. Siinkohal on õppijal võimalus valida lisaks institutsiooni polt pakutavale keskkonnale lisa töövahendeid, et oma õpieesmärke ja tegevusi paremini ellu viia. Õppijal on võimalus otsustada, milliseid lisavahendeid ta soovib kasutada ja neid olemasoleva õpihaldussüsteemiga kombineerida. Sellisel juhul nähakse õppijat kui immigranti või emigranti, kes liitub võib lahkub institutsioonilisest maastikust erinevatel eesmärkidel. Kombineeritud maastikku vaadeldakse kui üleminekut institutsioonilisest täiesti personaalsele maastikule.

Personaalsed õpikeskkonnad
PLE (inglise keeles personal learning environments) on termin, mis viitab alternatiivsele lähenemisele e-õppes. PLE ei ole tarkvara lahendus vaid on rohkem tehnoloogia kasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes. Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega. PLE all mõeldakse erinevate sotsiaalsete aplikatsioonide (rakendused, programmid) kombineeritud maastikku, mis võimaldab agregeerida erinevaid rakendusi. Sotsiaalse tarkvara rakendused on „kergelt“ ühendatud, mis ei tähenda tehnilist seotust vaid pigem inimestevahelisi dünaamiliselt muutuvaid ühendusi ja seoseid.
Britain ja Liber (2004) on välja pakkunud keskkonna mudeli, milles õppijad kasutavad erinevaid sotsiaalseid tarkvarasid enesejuhitavate õppimisprotsesside läbiviimiseks, kuid milles administratiivselt hallatakse (nt. tagatakse interoperaablus infovoogude ja õpiobjektide otsimise tasandil) neid sotsiaalseid tarkvarasid ülikooli poolt.

Kuidas sellistel maastikel õpetada?
Õpilasekeskne õpetamine eeldab, et õppijal on õigus valida endale õpitegevuste läbiviimiseks sobivad vahendid.
Õppija kombineerib oma õpimaastiku paljudest vahenditest ja on teadlik kuidas vajadusel töövahendeid asendada.
Õppija ei pea pidevalt iga kursuse jaoks ühest keskkonnast teise kolima vaid saab oma vahendid kaasa tuua uuele kursusele.
Õpetaja peab oskama luua kursuse ühist hajutatud õpimaastikku
Õppimist toetavad õpipartnerid ja õpetajad.
Õpetajal ja õpipartneritel peavad olema vahendid õppijate infovoogude koondamiseks ja jälgimiseks.
Õppimine toimub sotsiaalselt kogukonnas või võrgustikus: õpitegevused peavad olema teatud osas avatud ja teisi kaasavad.
Õpilased peavad oskama läbi rääkida, et moodustada ühist õpimaastikku ja selles oma eesmärke saavutada.
Õpitegevuse üks tulem peale individuaalse teadmuse peab olema jagatud teadmus ja kogukonnapraktika.

Vaata lühitutvustust (ingl.k.)