Ilmus raamat Tiigriõpe – Haridustehnoloogia käsiraamat koolidele.

Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud märkusi, nagu oleks Eesti haridustehnoloogilise innovatsiooni lipulaev Tiigrihüppe Sihtasutus ennast lepavõssa mugavasti kerra tõmmanud ja tukkuma jäänud. Mis siis haridustehnoloogias sündimas on, mida uut koolidele õpitehnoloogiate vallas pakutakse?

Hea uudis on see, et Eesti haridustehnoloogia uurijad, arendajad ja aktiivsed arvuteid kasutavad õpetajad on Tiigrihüppe toetusel kokku pannud raamatu “Tiigriõpe – haridustehnoloogia käsiraamat koolidele” (Ilo Print, 2009).

Raamat on üles ehitatud mitte aine-, vaid tegevusekeskselt, sest enamik soovitatud metoodikaid on kasutatavad läbiva IKT teema tegevuste sooritamiseks mitmetes ainetes. Raamat annab lühiülevaate, miks neid meetodeid võiks koolis kasutada ja pakub praktilisi näpunäiteid, kuidas seda teha.

Rida raamatu peatükke on tulevikutehnoloogiate rakendamisest – õpetatakse kasutama personaalseid keskkondi, pakutakse sotsiaalse tarkvara kasutusvõimalusi, antakse ideid õpilaste probleemilahendamise oskuste ja loomingulisuse virgutamiseks jpm. Raamatust saavad innustust nii õpetajaks õppivad noored, kui ka praktiseerivad õpetajad.

Raamat jõuab peatselt Tiigrihüppe SA poolt tasuta igasse kooli.
Teistel huvilistel on võimalik raamatu veebiversiooniga tutvuda:

Raamatus rohkelt ka Web 2.0 näiteid.

Esimene artikkel on teie poolt postitatud Koolielu lugu blogide konkursist õpetajale. Silmitsesin neid blogisid ja kummitama jäi küsimus – mil määral me võime õpetajana õhutada klassi ja õpilaste tegevuste visuaalset näitamist blogides? Kas selles ei ole riski õpilaste privaatsusele? Kas see õhutab ka halbu inimesi? Tundub, et suures Web 2.0 õhinas on jäänud kehtestamata teatud mängureeglid. Kas me vajame neid reegleid?
http://www.koolielu.ee/pages.php/0710,19883

Teine artikkel käsitleb blogi kui võimalikku turundamiskeskkonda. Selle autor üritab näidata,, et pigem ole parim oma kitsas nishis, kirjutada sügavasisulisi artikleid ning et väga raske on sul eksperdina võidelda blogosfääris massiliselt ilmuvate postitustega, mis võivad ikkagi sinu postitustest paremaks osutuda.
Huvitav on soovitus, et kustutada kõik vähegi negatiivsed kommentaarid oma blogist.
http://www.useit.com/alertbox/articles-not-blogs.html

Sama teemat web 2.0 võimalikust ebaefektiivsusest ärile käsitleb ka järgmine artikkel:
http://www.useit.com/alertbox/web-2.html

Kuigi mina ise äriga ei tegele, jäid silma mõned aspektid:
- kokkumiksitud vood (mashups) võivad brandide selgepiirilist olemust hägustada – st. alati on võimalus, et kasutaja ei märka teie brändi endale tõmmatud infovoos, kus see asub segamini teiste brändidega
Isiklikult tunnen inimesi, kes on suurfirmade (Nokia) teenistuses, sest on tuntud blogijad – firma saadab neile tasuta uusi versioone oma tootest, sest nad kommenteerivad nende kasutust ja teevad nii reklaami ka tootele.

Viimane valdkond on teadus. Ise pean blogi juba aastajagu ja olen selle edukusega nii endale kui ka oma tuntusele teatud nishi uurijana üsna rahul.
Allolev artikkel käsitleb mitmeid plusskülgi ja hirme seoses teaduse liikumisega avalikesse blogidesse ja wikidesse:
http://www.sciam.com/article.cfm?id=science-2-point-0-great-new-tool-or-great-risk

Head lugemist ja mõttearendusi oma blogides, kui need teemad huvi pakuvad.

Kairiti ja Priidu õppijapoolne demonstratsioon personaalsest keskkonnast.

Jõudu edaspidiseks!

Enamik tudengeid tulid kursusele „ E-õppe metoodikad ja tehnoloogiad“ ootusega saada ülevaadet erinevatest töövahenditest, mida oma töös edaspidi kasutada või õppetöös rakendada. Loodeti, et kursusel osalemine tõukab neid rohkem oma õppeprotsessis web2.0 vahendeid kasutama. Kuid oli ka tudengeid, kes polnud e-õppega kunagi kokku puutunud ning ootused kususele olid suuremad, kuna huvi pakkusid kõik e-õppe aspektid – vahendid, metoodikad, keskkonnad.

Kuidas kursus vastas ootustele? Suurem osa tudengeist tunnistas, et ootused täitusid ja rohkemgi veel, kursus üllatas positiivselt. Saadi teadmisi vahendite kohta, kuid muutus ka mõtlemisviis ning boonusena lisandusid ideed, kuidas oma töös ja koos õpilastega õppetöös web2.0 vahendeid kasutada. Kuid oli ka neid, kes tunnistasid, et kõik ei läinud päris nii nagu loodeti. Oleks võinud olla pisut rohkem e-õppe metoodikatest ja vähem tehnoloogilistest vahenditest. Liiga palju vahendeid oli mitmete tudengite mure, kuna vahendite rohkuse tõttu ei jõudnud kõigisse süvitsi minna, mistõttu võisid jääda teadmised vahendist pealiskaudseks. Tudengitele, kelle tehnilised oskused olid nõrgemad, oli kursuse tempo natuke kiire. Veel mainiti, et kontaktpäevi oleks võinud olla rohkem.

Ootused õppejõule jagunesid kaheks. Suurem enamus nägi õppejõus vaid suunajat ning teenäitajat, mistõttu suuri ootuseid ei olnud. Ja sellele rühmale õppejõudude tegevus ületas kõik ootused. Kuid väiksem seltskond ootas õppejõult veel enam tagasisidet, suunamist, tehnilisi oskusi. Mistõttu kõik ootused ei täitunud.

Mitmele tudengile oli väljakutse avalikult esineda ja oma töid kaitsta klassi ees, oma kodutööde avalikult välja panemine ajaveebi, et seejärel jääda õppejõu tagasisidet ootama. Ka rühmatöö sooritamine kaugõppe vormis, valdavad Interneti vahendusel, kujunes mõnel grupil oodatust keerulisemaks.

Kursusele tulles olid vähesed tudengid kokku puutunud web2.0 töövahenditega. E-posti teenuse pakkujad, fotode ja videorepositooriumid ning ajaveebid olid enimlevinumad esindajad tudengite seas. Väga vähesed olid kokkupuutunud ühesõppe keskondade või agregaatoritega. Seevastu aga pärast kursuse lõppu otsustasid tudengid kindlasti edasi kasutada oma õppimisprotsessis ja töös enim blogisid, sotsiaalseid järjehoidjaid, veebipõhiseid kontoritarkvarasid, agregaatoreid ja ühesõppe keskkondasid. Need vahendid kattusid ka suures osas sellega, mida peeti enesejuhitavat õppimist toetavateks vahenditeks – esikohal blogi, järgneb agregaator ja sotsiaalne järjehoidja del.icio.us.

Enesejuhitava õppimise plusside ja miinuste osas olid õppijad üksmeelsed. Miinuse all märgiti läbivalt asjaolu, et enesejuhitav õppimine eeldab suurt enesedistsipliini ja motivatsiooni. Lisaks ka see, et vahel võib ülesannet lahendades hätta jääda, siis pole kelle poole pöörduda, et abi saada. Plussina nähti samuti ühiselt – õpilasel on vabadus valida endale ise töövahendid, keskkonna, aja ja põhjuse õppimiseks, õpilasel on piiramatud võimalused. Samas möönis üks tudeng, et selline vabadus võib olla ka miinus, sest see kõik oleneb inimesest endast ja tema vaatenurgast ja kõigile selline vabadus ei sobi.

Õpilepingut pidasid tudengid oluliseks, kui kolm erandit välja arvata. Leiti, et oma mõtete kirjapanemine enne ülesande täitmist on kindasti kasulik, mõtted saavad konkreetse kuju ning hiljem on hea oma arengut läbi tegevuse jälgida.

Kokkuvõttes võib öelda, et kõik küsimustike vastajad andsid väga palju uusi mõtteid seoses kursuse korraldusega ning kõikidest oli väga palju abi. Loodetavasti leidis kursuselt igaüks enda jaoks midagi.

Tundub, et suurem osa teist pooldab avatud süsteemi. Kõlama jäi ka “kuldse kesktee” variant ehk siis kombineeritud lahendus. Järgnevalt argumendid, mis välja toodi:
Avatud süsteemi miinused (samas suletud süsteemi plussid):

• ajab õpilasi segadusse, liiga palju võimalusi
• aeganõudev, et tutvuda uute keskkondadega, koormab liigselt õpilast
• liiga palju informatsiooni ja ei pruugi olle tõene
• ei osata informatsiooni süstematiseeritult lisada, haldamine keeruline
• liiga palju paroole ja sisselogimisi
• heade mõtete liigsus ja samas nende hajumine pahna sisse
• liigne kordamine ja viitamine, ekslemine viidetes
• identiteedivargus
• puudub garantii arendajate osas, võivad muutuda ühel hetkel tasuliseks
• puudub struktuur, on kaootilised, turvalisuse probleemid
• enne peab mõtlema, mida kirjutada ja kuidas
• sihtrühm määratlemata, kelle informatsioon suunatud

Avatud süsteemi plussid (samas suletud süsteemi miinused):

• tutvud mõne keskkonnaga ja siis juba selge, kuidas järgmised funktsioneerivad
• võimaldab luua kogukondi ja võrgustikke, õppija ei ole üksi
• info kiirem liikumine, kättesaadavus (ka hiljem)
• igast arvutist vaadatav/jälgitav
• võimaldab näidata pooleli olevat tööd ning nõu küsida
• võimaldab teiste töid vaadata ja seega tekivad uued mõtted
• kasutajasõbralik
• valikuvõimalused keskkondade valikul
• pakub võimaluse õppida infotulvas orienteeruma
• saab enda järgi kujundada
• rahastamine süsteemi loomiseks lihtsam

Mõned värvikamad katkendid:

- Kas kellelgi on ka mingi seisukoht? Ise olen hetkel sama neutraalne kui Šveits…

- Kui inimese mõistus lõikab kui nuga võid, siis võiks ikka avatud olla… kirgastuvad teised ka tema teadmistes…

- No näiteks otsustab tegija-haldaja ühel hetkel wordpressi kinni panna…just keegi ei vastuta mitte millegi eest kuna ei jõua enam maksta-arendada-üleval pidada ja kogu meie aastate töö ja vaev võidakse ühe hetkega kaotada
…suletud keskkond lihtsalt suletakse kasutaja jaoks mingil hetkel ja kah mõtted on läinud..sellise suhtumisega on ohutu neid ainult peas hoida …
…ega pea ole mõni prügikast kuhu kõik seivida jõuad

-…kuna tegemist on versiooniga 2.0, mis viitab arengule ja sisaldab täiendusi ja parandusi võrraldes versiooniga 1.0, siis on 2.0 kindlasti parem kui 1.0 …

-…aga tead, kõige parem selle 2.0 juures on ikkagi see, et sa ei õpi üksi vaid on kogukonnad ja võrgustikud…tõsi, need võrgustikud on õppimiseks head täpselt nii kaua, kuni keegi seal ütleb: ah, lähme võtame parem õlle:D

-…mina olen nõus sellega, et iga eesmärgi jaoks on oma riist vaja, nii et tõesti sõltub teemast… 

1. palun alustage oma tööd 1. kodutöö kohta õpilepingu täitmisest
2. seejärel tehke valmis oma õpitegevuse vahenditest koosnev maastik (näidake eelkõige infovoogude liikumist vahendite vahel)
3. proovige oma maastikus kirjeldada ühte õpitegevuse mustrit (tegevuste jada) ja mõelda, milliseid lubavusi peaks vaja minema töövahendite juures selle tegevuse sooritamiseks (PS. üks lubavus võib olla mitmel töövahendil)